Kas ettevõtte starditoetus on hea või halb?

Üleeile Äripäeva veebis ilmunud uudisest pealkirjaga „Ettevõtte starditoetus kolmekordistub“ sai päeva ja nädala hitt. Facebookis läks kõvaks uudise jagamiseks hoolimata sellest, et sisuliselt oli tegu tavalise majandusministeeriumi pressiteatega.

Selline huvi uudiskillu vastu näitab selgelt, et ettevõtlusega alustamine on kuum teema. Murelikuks teeb Äripäeva aga see, et riigiabifännide arv kasvab.

Starditoetuse suurendamise pluss on võimaluse andmine neile, kes muidu ei julgeks firmat luua. Uuringud näitavad, et hirm ebaõnnestuda ja kõigest ilma jääda on üks peamisi põhjusi, miks inimesed ei hakka ettevõtjaks.

Tabavalt on seda dilemmat kunagi kirjeldanud üks Eesti edukamaid idumehi, Mobi Solutionsi ja Fortumo rajaja Rain Rannu. “Kas me oleksime vastu pidanud (ja mitte tööle läinud) ka siis, kui me ei oleks olnud üliõpilased, vaid teinud ettevõtte peale kooli lõpetamist ja mõneaastast töötamist?“ küsib Rannnu. “Võib-olla, aga see oleks olnud palju raskem. Sest kui sa oled kooli lõpetanud, mõned aastad heas firmas töötanud, hea palgaga harjunud, sul on võib-olla maja või korterilaen, autoliising, võib-olla isegi pere, ning sa oled oma elustandardiga harjunud, siis sa tõenäoliselt ei julge eriti ettevõtlusega riskida, sest ebaõnnestumise hind on kõrge.“

Hirmud vähenevad

Suurem starditoetus, mis lubab nüüd ühe uuendusena kasutada raha ka kuni poolte palgakulude katteks, võtab neid hirme vähemaks. Alustaval ettevõtjal on vähemalt mingi aja jooksul kindel sissetulek, mis teda firma käivitamise ajal toidab. Sellest punktist ülesaamine on vajalik. Samal ajal näitavad uuringud, et startimine ei ole Eesti ettevõtluse nõrk lüli. Ettevõtete asutamine on lihtne ja levinud - tegelik probleem on hoopis see, et Eesti ettevõtted surevad noorelt. Enamiku ettevõtete eluiga jääb Arengufondi hiljutise uuringu andmeil lühemaks kui kolm ja pool aastat. Saatuslikuks saab just firma kasvatamise ja arendamise faas.

Kui nüüd eeldada, et ettevõtted vajavad raha pigem kasvades, kui alustades, siis tegelikult tehti vale vangerdus. Hoolimata ministeeriumi pressiteate positiivsest vaatenurgast kogutoetus tegelikult kahanes, sest raha on uuel eelarveperioodil vähem. Enne sai ettevõte küll kuni 5000eurost starditoetust (omafinantseeringuga vähemalt 20%), aga võis lisaks taotleda kuni 32 000 eurot kasvutoetust (nõutud omafinantseering 50%). Nüüd saab 15 000 starditoetust (omafinantseering 20%) ja kõik.Riik peaks?

Teiseks näitab nälg toetusi puudutavate uudiste kohta, et Eestis süveneb usk, justkui peab riik ettevõtlusse minejaid toetama. Kui Äripäev päris hiljuti küsitluses, milliseid kapitali kaasamise viise on ettevõtted kasutanud, mainis kolmandik riiklikku toetust. Ja need olid tugevad, kasvupotentsiaaliga ettevõtted.

Nüüd valitseb oht, et turule saabub hulk rahaküsijaid, kelle jaoks riigi riisikol katsetamine ongi eluviis. Tunnistagem, et sõnapaar “riik peaks“ hiilib aina enam ettevõtjate sõnavarasse. Sellise suhtumise toetamine tähendab raha põletamist.

Seda, kas starditoetusele rõhumine on hea või halb, näeb tulemustest. Toetuse vastuvõtmine seab ettevõtetele kindlad nõudmised, nagu uued töökohad teatud palgatasemega ja müügitulu kasv.

Need on mõõdetavad asjad. Praegu on tähtis, et me tulemused ära mõõdaksime, avalikuks teeksime ja siis otsustaksime, kas starditoetus tekitab Eestis elujõulisi ettevõtteid või riigiabi fänne, kellest ausas konkurentsis elulooma pole.